Tervist. On teisipäeva õhtu ja ma istun kodus ja jälgin arvutiekraanile ilmuvaid tähti. Minu idülli suudab rikkuda vaid mu ema pidev monoloog argistel teemadel. Mind tabas täna valus tõde, et minu teguviisid on väga valed olnud ja pean nende eest valusalt maksma. Täna on üldse üks selline päev. 3653 päeva tagasi kaotasid 852 inimest meie seast pea üheaegselt elu. Paljudele meist on see siiani vaimselt ületamatu ja mõistetamatu barjäär. Minu ema monoloog jätkub. Minu sõrmed kribavad aina kiiremini ja kiiremini. Köögis keevad makaroni. Kõllis mürtsuvad PAK ja CSQ. Ema monoloog, osa kolm. Segased emotsioonid, viha ja kurbus vahelduvad kui sekundid. Hallollus valutab ema poolt laekuvast ballastsest infost meie külmkapi sisu kohta. Paar kommentaari räpi kahjulikkusest. Tegin just animatsiooni estoniast. Täpsemini mingist suvalisest laevast. Tähtsust ei oma pildil olev ega ka teostus, vaid mõte.Tere jälle. On kolmapäeva hommik ja kell on kaheksa läbi seitseteist minutit. Buss läheb kell üheksa ja kool algab veerand üksteist. Meil on täna praktikapäev. Ma kardan massiivselt oma puudumiste pärast, mille kohta mul tõendit ei ole. Ma kavatsen ka täna või homme (lõpuks) oma vana sõbra, psühhiatri seevaldist üles otsida ja lasta tal mulle neid maitsvaid tuhandekrooniseid karamelle kirjutada, mis minust parema, rõõmsama, enesekindlama ja usaldusväärsema inimese teevad. Ma ise tunnen end hetkel suutmatuna seda teha. Kuigi meeleolu on aktsepteeritavalt optimistlikul taseme, ei saa ma enam oma aju keerdkäikudele pihta. Natuke seroksaathapet mu vereringes aitaks asja parandada. Ma igatsen seda ideaalsena näinud idüllilist aega kaks aastat tagasi, kui suutsid kompleksideta suhelda ja ka masendavas olukorras selgesti mõelda. Viimasel ajal vahelduvad mul emotsioonid sekunditega. Kurbuse katkestab hetkeline vihahoog, mis sunnib mind kontrolli kaotama ja halbu asu tegema, ütlema. Ma tunnistan, et vajan endast sõltumatut abi. Ja konsultatsiooni kellegi endast targemaga, haritumaga. Ma tunnen kasvavat kirge filosoofia, sotsioloogia ja ka poliitika vastu. Ma tahan oma hallolluse võimeid rakendada. Ma vajan ajutrenni.Olin eile kurb, kuid tõde pole veel ausalt öeldes kohale jõudnud ja nähtavasti veel niipea ei jõua ka. Ma käisin eile käspi pool. Üleeile samuti. Mulle meeldib käspi puhul enesekindlus, iseteadvus, head ideed ja selge mõtlemine. Loomulikult ka andekus. Ta teab, mida teeb ja tahab. Erinevalt Elvisest. Mis ongi üks peamistest asjadest, mis mind Elvise puhul häirib. Tema harimatus ja hetkeline kinnisidee- ja meeleolumuutus. Ja instrumentaale... well... mees lihtsalt EI OSKA teha... Kuigi programmid on selged, siis rütmitaju ja muusikaline kuulmine pole õpitavad, samuti andekus. MOTT.
Täna hommikul avastasin end esmakordselt tunnist, mis mind tõeliselt paelus. Selleks oli arvutiõpetus. Eelmises koolis seisnes arvutitund rates istumises ja wordis roppuste kirjutamises, siin koolis tunnen esmakordselt ennast kodusemalt. Arvutid on küll poole pehmemad, kui eelmises koolis (1200MHz), kuid see-eest ületavad mu arvutioskused keskmise klassikaaslase oma (olen kuskil keskpärasuse piiril) ja ma saan rahumeeli siingi rates istuda.
Ma ei ole terve suve jooksul ühtegi sissekannet teinud, miks on see küll nii? No primaarseks oli internetiühenduse puudumine, sekundaarselt aga ka see, et ma ei viitsinud ja mul polnudki justkui millestki kirjutada. Kui kannatust leian, teen pika kokkuvõtte oma suvest. Praegu on mul chill ja ma ei viitsi.
Arvutis olen teinud paar uut pilti (nii 20-30) ja sain ka [Tableti]. Teinud paar instrumentaali ja võitnud mitu grammy´t... okei, nali!
Aga jah, nii ta on... aitab kah vast. Saite teada, et olen veel elus! Edu teile!
[Listening to: tDrop - Sweet Movin (2:38)]
Uuemad postitused Vanemad postitused Avaleht